Nii, olen juba reedest saati vabapidamisel. See tähendab, et haiguslehel ja vabastatud seega sisekoolitustest ja muust tööst.  Käisin veresoonte operatsioonil ja nüüd taastun kodus. Arvan, et saan juba teisipäevast taas tööle minna.
Seni aga - laupäev-pühapäev kulusid tõesti puhkamiseks ja taastumiseks. Otsustasin, et EI MINGIT KOOLI ega TÖÖD. Olen haiguslehel ja kogu lugu. Kuniks.
Esmaspäevast muutusin asjalikuks. Keetsin õunamoosi ja nokitsesin vaikselt kodus olla. Olin ikka veel taastumisjärgus tegelane. Nautisin elu.

Kolmapäeval aga juba nokitsesin koolitöö kallal. Asju, mis seni homse varna visatud olnud.
Tänane päev - hommikul otsustasin, et vaat olen enamuse ajast sirakil. Loen, vaatan filmi. Tühjagi! Korraldasin oma klassi novembrikuu - detsembrikuu tegemisi. Õppekäike, jõulutegemisi. Broneerisin aegu, bussi. Registreerisin käigud kooli kalendrisse, kirjutasin lapsevanematele tabelivormis teate - mis ja kuna toimub ja kui palju maksma läheb. Käisin koeraga tavatiirul. Tegelikult olen seda kõik päevad teinud. Koer tahab liikuda ja ei ole mingit võimalust hädalist etendada.

No ja siis, pärast koeratretti tuli vaim peale hakata tegelema koolitusasjadega. Nii ma siis siin olen nokitsenud, mõtisklenud koduse rühmatöö üle, pannud mõtteid kirja, lisanud blogisse töövahendite juhiste rubriigi.